Mul on homme lõpukirjandi kirjutamine. Ei tea mis sellest saab. Kas läheb õnneks ja saan piisavalt punkte, et endale mitte endale mingit jama kaela tõmmata või läheb hoopis nii, et elu lõpuni on CV lisas häbiplekk 19 punkti näol. Tunne on nagu ei muretseks ma piisavalt selle suhteliselt tähtsa asja pärast. Eksam on tulemas ju ikkagi. See peaks mind maa peale tooma! Sittagi. Olen mina edasi. Sama loll ja laisk nagu alati. Mõtted ringi uitamas ja loll irve kogu aeg näos. Miks muretseda? Vähemalt ma proovin seda teha! Ma vähemalt proovin midagi saavutada, aga kahjuks väga häid tulemusi oodata küll ei ole. Need kes veel ei tea - ma ei loe raamatuid. See on üks väheseid faktoreid (aga see eest väga mõjuvõimas) mis seisab minu ja hea kirjandi punktiskoori vahel. Loodan küll ühte ja teist saavutada, aga olen piisavalt kahe jalaga maa peal, et mõista olukorra tõsidust. Kui ma ei ole kolme viimase aasta jooksul ühtegi raamatud läbi lugenud (tegu pole faktiga, aga ma arvan, et umbes nii peaks olema), ma pole tegelenud emakeelega umbes 4 kuud, sõpradega suhtlen poole ajast inglisekeeles ja ma käin kutsekoolis mis tähendab ühtlasi, et õppeprogramm ei ole arvestanud kirjandiga. Meie kooli lõpetajad peaks teoreetiliselt otse tööle minema. Pläma! Vaevalt! Vähemalt kunstnikud ei saa seda teha. Õudne kui lõdva kõik on! Kui seda kahe kuu pikkust praktikat ka 0lnud poleks, siis ei oskaks ma absoluutselt mitte midagi!
Teadagi, käisin praktikal Tallinnas. Sain sealt palju juurde. Rohkem kui ma algul loota oskasin või võiksin õelda, et isegi rohkem kui loota julgesin. Leidsin Tallinnast midagi imelist. Midagi mis aitab mind siia maani toime tulla kõige ümbritsevaga. Ma ei taha õelda, et ma muidu hakkama ei saaks, aga see üks asi on mind aidanud igast küljest. Võib natuke ehmatada, kui ma ütlen, et see ei ole minu kallim. See on hoopis enesekindlus. Julgus olla mina ja enda eest seista. Tänu sellele julgusele olen teinud otsuseid mida ma ei oskaks eales kahetseda. Olen teinud asju mille üle tunnen rohkem uhkust kui kommunist oma riigi üle. Tõsi, tänu sellele enesekindlusele mida Tallinn minusse süstis olen ma suutnud lahti õelda ühest pikast suhtest ja alustanud uut. See kord inimesega kes võttis mind esimesest silmapilgust sõnatuks. Esmalt ta küll lummas mind oma iluga, aga siis leidsin temas veel midagi rohkemat. Temas on sära mis kütkestab mind.
Ja nüüd ongi nii, et ma ei suuda millegile muule keskenduda. Lausa häbi tunnistada, et see tunne on hea. Ainuke asi mida ma ei kannata on see, et tema minust nii kaugel on. Vajan seda inimest vahetult ja tihti. Ta teab seda.
Aga ega elu ei koosne ainult kallimatest ja soojadest tunnetest. Räägin teile viimasest paarist päevast. Ausalt õeldes ma ei mäleta täpselt millest ma eelmises blogis rääkisin, aga praegu alustame eilsest.
Eile, neljapäeval, pidi toimuma bändi proov. See on meil iga neljapäev nii. Aga see kord ilmusid kohale ainult mina (kui keegi ei tea veel, siis mina mängin bassi) ja Henri (kitarrist). Istusime mingid minutid seal, tegime mõned korrad meie uue loo läbi ja jämmisime natuke. Tekkis mure, et kuhu kõik teised jäävad ja Henri helistaski nad üle. Nad ei tulnud. Seega tuju oli rikutud ja panimegi pillid kotti. Teel proovist ära, jalutas vastu Kaupo (trummar). Tegi imestunud näo pähe ja ei saanud aru kuhu me läheme. Ei olnud eriti tuju seletada. Sain parem kokku Crefyga. Ta viis mind dekoori. Seal sain kokku Hardi, Urmeti, Taneli ja Madisega. Läksime koos Jürka poe poole. Elina helistas ja tahtis minuga kokku saada, et napsutada. Sellise tuju peale nagu minul oli ei sobinud midagi paremini kui mingi odav peet! Kui seltskonna kokku olime saanud, läksime Crefy juurde. Tema vanemad olid kodust länud. Nädala lõpuni on ta üksi, kui ma valesti aru ei saanud. Seal saime olla vaid kuni 23:00. Rena (kes tuli Elinaga koos meie seltsi) pidi bussijaama oma kingadele vastu minema ja nad mõlemad pidid olude sunni öö minu pool veetma.
Hommikul ei saanud Elina algul end voodist lahti. Muud huvitavat ei olnud. Esimene tund oli graafika. Tegin oma linooliga 2 tõmmist. Seejärel läksin linna ema tööjuurde, lootes, et viimane juba seal on. Pidin tema käest järgmise tunni jaoks praktika lepingu võtma ja ka Elina maha jäetud telefoni. Jõudsin napilt täita lüngad oma lepingus enne selle kaitsmist. Kõik mõõdus hästi.
Täna olin Vallikraavi Veeralli ajal Suur Töll. Ürituse üks maskottidest. Teist aastat juba selles kostüümis. See aasta oli eriline, sest sain omale "naise" - Pireti. Üritus oli vahva. Kui autasustamine toimus, saime me "Piretiga" kahe peale espresso masina. See jääb arvatavasti dekoori, et järgmised kunstnikud saaksid turgutust peale pikki pidusid kui on vaja tundides pinke nühkida, aga silm ei seisa lahti, sest öösel "unustati" magada.
Peale selle ei olegi mul midagi lisada tänase päeva kohta. Ahjaa! Mul on tunne, et mu vanemad ei ole kursis, et ma homme kirjandit kirjutama lähen. Ulme. Ei hakka neile ütlema ka. Raudselt hakkavad veel moraali lugema ja pinda käime tekstiga, et miks sa end ette ei valmistanud jne. Lähen parem magama ja võtan asja rahulikult. Tuleb mis tuleb. Mina olen valmis.
No comments:
Post a Comment